Kohanimedest võib järeldada, et olen käinud väljamaal, aga mitte Venemaal, vaid hoopiski Valgevenemaal. Oli see vast ikka alles reis. Ma arvan, et parim kokkuvõte on siis, kui iga päev eraldi, koos tegemiste ja emotsioonidega😉 Ehk aitab plärast, asume asja kallale.
16. AUGUST
Sõitsime Pärnust välja kell 7.45. Väike peatus Iklas, siis 3h sõit läbi Lätimaa ning söögipeatus Leedus. Jällegi siis 3h vuramine ratastel ja olimegi jõudnud Leedu-Valgevene piirile. Pooleteise tunniga saime viisadega korda ning sõit jätkus Minski suunas. Õhtul kell kaheksa oli meil hotellituba käes ning saime võtta ette esimesed avastusretked suurte korterelamute vahel Minskis.
17. AUGUST
Nagu ikka esimesel päeval võõral maal, tutvusime Valgevene pealinna Minskiga. Esmamulje oli väga kaunis. Kõik on uudne, samas on palju vanade ehitiste koopiaid (neil on kokku terve suure 2 miljonilise linna peale 10 tõelist vanat hoonet). Jalutasime mõnusa päikesepaiste saatel nii üla kui ala linnas, maitsesime kohalikke toite ja püüdsime arusaada kus täpselt oleme, et pärast omapead lihtsam oleks 😊 Lisaks külastasime nende ühte suurimat turgu. No see ikka oli midagi! Inimesed sagisid igal pool - lihaleti, saialeti, kommileti, puuviljaleti vahel. Tegelikuses need on vaid üksikud näited sellest, kui palju kaupa seal oli. Kõigi maitsemeeltega oli arvestatud. Väga väga suur kompleks igatahes, kusjuures hinnad on ka väga normaalsed 😉 Näitena seedermänni seemned. Eestis on nendel imamaitsvatel seemnetel kilohinnaks ligikaudu 50 €, aga Minski turult saab need samad seemned kätte 44 rublaga ehk 22€-ga. Ja see on tegelikult vaid üks näide, missugune on hinnavahe.
Peale kiiret sisseostude rohket turul käiku sõitsime Valgevene rahvusraamatukogu juurde. Kaesime seda nii seest kui väljast kui ka kõrgelt 24dalt korruselt. Vaade väga lummav ei ole, aga tore on siiski näha linna suurust.
Sel õhtul oli meil ka väikene programm koostatud - ühes vinges kõrtsis saime tellida endale ansambli esinema. Mis on naljakas selle loo juures, et nad ei tulnud ju spetsiaalselt meie pärast see õhtu sinna kõrtsi. Nad on iga päev seal ning kui laudkonnal tekib soov saada paari lugu, siis maksavad (iga lugu maksab) ning saavadki tuju tõsta. Kui kõhud head paremat täis ja viisijupid kõlasid peas, sõitsime bussiga mööda öist Minskit. Hoopis teine mulje jäi, nii palju tulede sära ja möllu, et vahva kohe! Ka kõige tavalisemad paneelmajad olid tuledes ja see on koht, kust Eesti võiks õppust võtta, et teha linnapilti ja korterelamuid natukenegi rõõmsamaks.
 |
| Raamatukogu päeval |
 |
| Öine raamatukogu |
 |
| Lihtsalt ilusalt kaunistatud :) |
18. AUGUST
Hommik algas ajas tagasi rändamisega. Nimelt külastasime valgevene vabaõhumuuseumit. Kuna kõik on Tallinna muusemis käinud, siis tehti selline tuur, kus räägiti erinevustest. Kõige meeldejäävam oli ühe taluhoone juurde sissepääs. Nimelt sinna oli tehtud puidust kõrgem sein (nagu väravate asemel) ja siis pidid sinna otsa ronima, said soovi soovida ning siis alles minna talumaja hoovi sisse. Õhk oli seal puhas, ei mingit sudu, ega automüra. Vaid kased ja päike.
Nüüd saabus siis aeg, mida kõik olid soovinud lõunast kuni õhtuni vaba aeg! Mine ja liigu kus tahad ja kuidas tahad. Sellel päeval kõndisime küll enda sammud täis! Ise linna avastada on fantastiline!
 |
| Postkontor väljast |
 |
| Ja seest... |
19. AUGUST
See oli reisi kõige sisutihedam päev. Miks? Sest kokku külastasime ühe päeva jooksul kahte täiesti erinevat lossi ja nelja linna. Reisitee viis meid alguses Нясвіжi lossi. Kõik oli tegelt väga kaunis ja tore, aga kuidagi vähe sai lossis ringi vaadata, enamus pinda oli pandud hotelli, restorani ja teatrisaali alla, kuhu loomulikult minna ei saanud. No aga arhitektuuri poolest ju väga kena. Sõitsime edasi Мирi. Seal oli taaskord loss, kindlus, kuidas keegi öelda soovib. No seal oli küll alles vaatamist, aga üks puudus oli ka siiski. Kui ühe koha läbi kõndisid ja otsustasid pärast veel sinna minna, siis seda teha ei saanud. Igal pool olid tädid, kes sind juhatasid ning lõpuks tundus see mulle ühe väga suure ja kummalise labürindiga kust välja saada oli pea võimatu. Mõned toredad klõpsud tehtud ja väike lõunasöök einestatud, läksime Магілёўi. Oli ka parajasti õhtu, siis kõik oli kuidagi vaikne ja linn tundus kuidagi eriti armas. Paar tänavamuusikut peatänaval, huvitavad skulptuurid, puhas, kaunid majad - ühesõnaga kõik oli meeldiv ja see linn meeldis nii mulle kui ka emale ja õele. Neljas linn kuhu jäime ka kaheks ööks pidama oli Орша. See oli selline natuke vaesem, mitte nii puhas ja klanitud linn. Elanike arv 400 000 tuhat. Jah, Tallinna suurune, kuid mitte nii lai ja massiivne. Selleks ajaks kui Оршаsse jõudsmine, olid jalad all juba tulitamas ning seega heitsime parem kohe magama, et uuele päevale reipalt vastu astuda.
 |
| Jah, vastu valgust pildistada ei ole hea mõte... |
20. AUGUST
Reisi lõpuni oli jäänud ainult 2 päeva, mis oli omamoodi kurb, kuid seda rohkem tahad ju viimast võtta. Nii ka meie! Oli seda palavust nagu oli, aga vähemalt saime oma maailmapilti, silmaringi, kuidas veel selle kohta öeldakse, avardatud. Kui kukk kirenud ja hommikused pannkoogid söödud, sõitsime Вицебскisse. Linnal on pikk ajalugu, aga sellest ma praegu rääkima ei hakkaks. Pigem tahtsin lihtsalt öelda, et ajalooga linn kus on väga kaunis vanalinn. Isegi pisike loomaed on seal. Paar tundi pole küll mingi aeg ühe linnaga tutvumiseks, aga siiski esmamulje oli kätte saadud ja see tähendas seda, et sõitsime nüüd kunstnike kodude juurde. Need kaks kunstnikku on teada tuntud kogu maailmas - Ilja Repin ja Marc Chagall. Ilja Repini suvekodu oli nimelt siin Valgevene niitude vahel. Ta kutsus siia kõiki oma sõpru, kuid teistele ei pakkunud see nii suurt rõõmu ja loomingulisust kui Repinile endale. Igatahes, sellest olustikust ammutas ta väga palju inspiratsiooni, et oma kunst valla lasta. Marc Chagall on nüüd aga ise täitsa Valgevenest pärit, kuid pidi siit lahkuma Pariisi. Siiski oma lapsepõlve sai ta veeta oma kodus Вицебскis. Külastasime tema majamuuseumit. Muuseum oli kokku pandud huvitavalt. Chagallil oli iga toaga seoses mõni mälestus, olgu see köök või näiteks külaliste tuba. Ja olles ise näiteks siis köögis, sai kohe aimu vaadates pilti, kuidas Marc Chagall kedagi kujutanud on ja millise õhkkonna ta loonud on oma majast. Tõeliselt vahva päev oli!
 |
| Marc Chagall |
 |
| Ilja Repini suvekodu- nagu muumimaja |
21. AUGUST
Võiks nimetada kui viimaste sisseostude päeva. Kõik mida veel kuskilt sai ja tahtsin saime kätte. Aga enne veel kui Оршаst ära läksime, külastasime linavabriku poodi. Nimelt on see linn kuulus oma pikaajaliselt säilinud linatööstuse poolest. Neil on kindlad töövõtted, mida on edasi antud, võiks öelda isegi põlvest põlve. Ja kui arvata, et kogu see linane kaup on seal hästi kallis, nagu meil Eestis, siis eksite. Kõik on väga mõistlikutes hindades. Näiteks saab ühe korraliku ja kauni meeste särgi kätte 20€ ja seeliku 10€. Ja kõik on puhas lina!!! Igal juhul see on toode millega nad on kogu oma linna kuulsaks teinud.
Pärast sõitsime Minskisse ja nagu enne öeldud, viimastele poe tiirudele seadsime sammud.
22. AUGUST
Kaheksa päevane reis oli vägagi otsa lõppemas, millest mul oli omamoodi ka hea meel. Nimelt olen avastanud, et omaette reisida on palju mõnusam kui arvestada terve suure bussitäie rahvaga. Lihtsalt väga lõõgastav oli hommikul kell viis mõelda bussis, et jess, lõpuks saan olla ainult nendega kellega soovin ja meeldib. Piiril olid küll väikesed probleemid, aga nii kui helistati Leedu suursaatkonda Eestisse, lahenes asi ning kolm tundi mõttetut passimist saigi läbi. Kodu tee oli külm, rõske ja vihmane, kogu Valgevene soojus (28-30 kraadi) oli kadunud. Aga kui koju jõudes sai pliidi alla kohe kenasti tuli tehtud, oli ikka soe olla küll!
