Hei! Kirjutasin vist viimati nädala eest, kui valmis sai video. Kuid olen arvuti taha istunud, et rääkida ja võib- olla ka väikest viisi reklaami teha :)
Laupäev oli minu jaoks väga kaua oodatud päev (jaanuari kuust saadik). Käisin koos emaga vaatamas visuaaltragöödiat "Dorian Grey portree". Kuulsin vaheajal päris palju, kuidas inimestel hakkas igav ning ajas lausa haigutama. Arvan, et ju nad siis ei olnud lugenud eelnevalt raamatut, mis selle etenduse puhul on vajalik ja kasulik. Nii saab stseenidest paremini aru. Stseenid tõesti hüppasid ühe sündmuse pealt teisele ning kui raamtut poleks lugenud, siis oleks ka raske olnud arusaada mida taheti edasi anda publikule. Mina sain kõigest aru (väljaarvatud lõpu pildid), seega mina ei nurise. Näitlejad tegid omad tööd meisterlikult ja no mis me pikalt räägime, kui laval ja peaosas on Mart Müürisepp. Doriani kasvamine ja raev olid väga tõesed ja kasvasid nagu muusikapalas
crescendo millele järgnes võimas, kuid samas traagiline kulminatsioon. Iga repliik mida öeldi oli kui mõttetera mis tasus kõva taha panemist. Mõnigaid näiteid:
Ainus võimalus kiusatusest vabaneda on sellele järele anda
Kui oled oma tunnete peremees, siis suudad unustada kurbuse sama ruttu kui tekitada naudingu tunde
Need on siis mõned kommentaarid ja mõtted ning aravamused sellest visuaalsest etendusest. Muuseas visuaalne tähendab, et taustad ei vahetu mitte kaardinate ära tõmbamisel, vaid taustatega mis tulevad läbi projektori. Uudne ja huvitav. Mulle meeldis, kiidan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar