Üks lahedamaid sõbrapäevi!

Hei! Täna on sõbrapäev slash valentinipäev, kes veel ei tea :D

 Minul möödus tänane päev lausa suurepäraselt! Ei pidanudki seda üksi tähistama, kuna kutsusin omale nii vanu kui uusi sõpru külla. Mul oli ka põhjust, sest valmis oli vaja vändata video Kirjandusraali tarbeks. Pole ammu nii abivalmeid inimesi enda ümber näinud :) Kõik keda palusin, olid esimese korraga nõus mind aitama. SUPER!
 Filmisime siis "Ristumist peateega ehk muinasjuttu kuldkalakesest". Algus oli nagu eestlasele kohane- tasa sõuad kaugele jõuad. Kuid aja möödudes said osatäitjad oma feelingu kätte ning töö sujus palju ladusamalt. Sai päris palju nalja ning ka tööd tehtud! Kõik olid väga positiivselt ja rõõmsameelselt häälestatud ning seega oli filmimine väga sujuv.
 Lisaks pakkusin ka enda tehtud quitcet (grillkana, paprika, peekoni ja sibula täidisega) ning õe tehtud   prantsuse šokolaadikooki. Kõik olid toitudest väga sillas! Kogu köögiosakonnal oli väga häää meel!

Nüüd jääb vaid üle, ära oodata lõpptulemus, mis tõotab tulla hea, parem ja parim!

Reaalsuse ja ulme piirimail

 Hei!
 Kõigepealt tahan ma öelda, kui õnnelik ma olen! Me saime Endla noortestuudios lõpuks ometi alustada näitemänguga ja endale tekstiraamatud! WOHOO!!!

 Milleks, aga mul selline pealkiri?

Käisin koos isa ja kolme sõbraga eelmise kuu lõpus teatrikinos. Eesti film mida kaema läksime kandis pealkirja "Must alpinist".  Peategelaseks oli Eero ehk Priit Pius. Muuseas tal on ka täna sünnipäev! :) Väga lahedalt mängitud roll. Vahepeal oli Eero kui suur naljamees, kui aga oma hirmudega tuli silmitsi seista oli jänes ikka püksis küll.
 Tegevus toimub Siberi mägedes, kus kaheksa liikmeline grupp läheb neid mägesid vallutama ja nii öelda poolvääriskive korjama. Kive korjasid see pärast, et üle poole neist olid geoloogia praktikumil.
 Tegevus saab järjest hoogu juurde kui üks grupiliige jäljetult kaob ning leitakse surnuna.

 Film põhineb tõestisündinud lool, seega ka päriselt on nad selle tegevuse suuremal määral läbi elanud. See tekitab minus päris palju kõhedust. Kui vähe me tegelikult sellest elust teame ja kui palju on inimesele lihtsalt seletamatud nähtused. Vahest tuleb millegisse lihtsalt uskuda ning tavadest kinni pidada.  Kui seda ei tee siis inimese keha pühitakse maapealt lihtsalt ära. Need on nagu mingid kirjutamata reeglid, et sinna kuhu keegi on midagi ohverdanud (raha, linte, vääriskive) ei tohi neid endale võtta. Arvan ka seda, et meie oleme nii väike osa siit maailmast, et parem oleks kui me kõiki mis meile seletamatu või ahvatleb või hiilgab kohe nina mulda ei pistaks ja "tõde" kaevama ei läheks. Maailmas lihtsalt peab olema rohkem seletamatuid nähtusi,  sest nii on lihtsam elada ja see oleks kohutavalt igav kui kõik oleks inimese võimuses ja teadmistes.

Kõik on uskumise küsimus.