Tunduks nagu oleksin internetimaailma ära unustanud, sest põhimõtteliselt kuu aega on blogis valitsenud haudvaikus. Lubadusi andma ei hakka, kuid minu peamine eesmärk on blogi mitte ära kaotada. Siis nüüd ma olen siin ja kirjutan oma elust jälle natuke :)
Miks on pealkiri kui sõprusekuu?
Aga sellepärast, et see kuu on möödunud mul sõprade keskel. Iga nädal oleme paar korda ikka kokku saanud, ning see on suur rõõm kui käime erinevates koolides :)
Kaks sõbrannat külastasid mind, et õnne soovida mu õele kes sai 8. Päev oli lõbus ja väga, väga ilus.
Mängides Aliast lõpetades karaokega võite isegi mõelda kuidas nalja sai :D
Vaheajal saime ka mitu korda kokku. Käime nüüd kõik koos noortestuudios Endlas. Juba sellepärast saame kokku iganädalaselt. Ning külastatud sai ka Tallinn. Poodides tuuseldatud on nüüd kohe mitme kuu jagu :D Sõbrad on imelised! Lisaks kutsus Laura mind ja Anethi ka juustukoogile enda juurde. See oli super õhtu koos eesti muusika klassikaga.
Oktoobris võttis meie pere veel juurde 7 kana. Kohanemine võtab aega nagu ikka. Naljaga pooleks nimetame neid sisserändajateks ning endisi asukaid põliselanikeks. Nad on teist tõugu ning üks kana on meil lausa nii lennuhimuline, et iga õhtu läheb puuotsa magama. No eks praegu on ta ka seal üleval ning ma nüüd lippangi teda sealt alla tooma ;)
Peale selle olen märganud, et minust on kuidagi palju tihedam teatrikülastaja. Ma olen selle üle nii õnnelik. Viimati käisin vaatamas "Gaasivalgust" ning "Tramm nimega Iha" Üks parimaid asju mida iga kord oodata. Teatris jääb aeg seisma. Kõik mured, kool ja selline kaob... TEATER ON ELU!
Parimat, Keily
